Võtsin puhkuse, terveks aastaks…või siis ka kaheks :)

Täpselt ei mäletagi seda päeva, mil esimest korda Austraaliast unistasin ja ühtäkki olingi seal, kus päike paistab 365 päeva aastas, ookeanivesi soojem kui vannivesi kodus, saab kallistada koaalasid ja kängurusid. Siin võib rännata troopikast parasvöötmesse, nautida kõrbekliimat, kohata inimesi Brasiiliast Alaskani. Kõik need iirlased, sakslased, hollandlased, itaallased, korealased, jaapanlased, hiinlased, AUSTRAALLASED. Kõik see on mind viinud Austraaliasse. Nüüdseks juba kaheks aastaks.

Ja igavene suvi kestab ikka veel…

Lisa kommentaar

Kuigi kalender näitab juba esimese sügiskuu lõppu, ei tundu 33+ kraadine palavus endiselt taanduvat. Vahepeal on juba lausa villand, et no kaua sa higistad, ent kui termomeeter juba 20 kraadini öösel libiseb, siis kisub hilistel õhtutundidel väljas kampsunit haarama küll.
Oma väga väga viimasel Perthis olemise päeval võtsin Fremantlis ette Austraalias esimest korda ühe siin väga tuntud ja hinnatud õlletehase, Little Creatures, külastuse. Ja olin sellest rohkem kui vaimustuses. Paraja pikkusega tuur tipnes muidugi lõpuminutitega, kui ninaette laotati kõik nende pruulitavad erinevad õlle-ning siidrisordid ning igat ühte neist sai pool klaasikest mekkida. Ja kogu see vahva tuur ja mekkimine oli kõik tasuta. Veel peale tuuri ei suutnud ma seal lahkuda ning jalutasin ringi. Tegemist on õlletehase ja pubi-restoraniga üheskoos. Nii õlut kui ka süüüa, kõike tehakse klientide silmeall. Seda olekski võinud sinna vaatama jääda. Iga töötaja omaette oli nagu loodud sinna, ja nad kõik tundusid nii rahul olevat, mida nad teevad. Oli kahju, et ma sinna juba varem tiirlema polnud sattunud.

Little Creatures

Little Creatures


][
Muidugi oli kogu Perthis ja Fremantlis veedetud aja jooksul igapäevaseks kohustuseks külastada mu lemmikut odavat Jaapani toidu restorani, ning tellida sealt iga kord Teriyaki kana riisiga. Möödus vist üks või kaks päeva kogu mu sealoleku ajal, kui ma Takatakasse ei jõudnud.

Ning oligi aeg teele asuda, Moree suunas. Lükkasime oma reisi ühe päeva võrra edasi, sest ei tahtnud kuidagi lahkuda ei mina ega Teele. Ma vist olen maininud, kui väga mulle Perth meeldib. Kuid ühel pühapäevahommikul oli siiski aeg asjad autosse pakkida, paak silmini täis tankida ning minna. 4 päevaga tuli sõita 4000km. Kolmanda päeva õhtuks oli juba rohkem kui villand. Oleks tahtnud auto ükskõik kuhu ära parkida ja sinna lähema 24 tunni jooksul mitte lähedalegi minna, ent sellest polnud juttugi, sest isegi siis, kui auto ära parkida, tuli nentida, et olgugi, et sõitma ei pea, aga magama peab selle sama esiistme peal, kus kogu ülejäänud päeva tunnidki veedetud olid. Ent hoolimata sellest, et me iga p2ev tuhatkond kilomeetrit l2bisime, juhtus teel nii m6ndagi. Algas k6ik sellega kui selges pohmellis autosse viskasin ja pyhap2eva ennel6unal minekule seadsime. Muidugi magas teele juba peale esimest 15 kilomeetrit. Hakkasin mingi hetk parema esiratta juurest mingit myra kuulma ning peatasin l6puks siis auto. Selgus, et miski kaitsejupp on oma kruvi kuskile 2ra kaotanud ja lehvib tuulek2es v6imsamini kui Eesti lipp vabariigi aastap2eval. Mida teha, kas t6mmata lyhkarite seest n66r v2lja v6i… ? V6i siiski leidis Teele oma kodinate seast tabaluku ning j2rgmine hetk oligi Teele selili autoall ning monteeris luku 6igesse kohta. V6in kinnnitada, et siiani s6idame selle lukuga ja edukalt.
Yhes v2ikelinnas oli aga autol paak kuivale j22mise ohus. N2gime linna sisses6idul yhe tuntud kytusefirma reklaami ning otsustasime sinna suundudagi. Yha edasi ning edasi s6ites l2ksid aga viitavad sildid aina v2iksemaks ja kandilisemaks. Viimane silt, mis kytusetanklale viitas oli spreiv2rviga kritseldatud teenurgal asuva raudaia seinale. Arvasime, et see on mingi nali ja otsitud BP tanklat selles linnkylas kyll ei ole. Ent otsustasime ikka selle raudse spreiviida vasakp88rde sooritada ning kassan2e, ongi BP tankla, ainult et yhe tankimisautomaadiga, kellegi maakodu sisehoovis. Esimestena v6tsid meid vastu kukk, kana, lammas, kits, koer, kass jne, v6iks yles loendada k6ikv6imalikud koduloomad Gerald Durelli raamatust “Minu pere ja muud loonmad”. Nagu t6siselt. V2ikse raudse majalogudiku seinale oli kritseldatud “Office” ning sealt v2ljus veninud t-s2rgiga proua, kes meie auto kytusen2ljast p22stis ning selle isegi 2ra tankis. Kontori k6rval oli kohe ka kellegi garaaz/t88koda, kus ilmselt oleks m6ninga raha eest leidnud ka t88mehe ning saanud teha v2ikese autoparanduse, kuid selleks polnud meil vajadust. Ja see kytus t88tas, imede ime 😀
Ainult natukene veel ja siis olimegi Morees. Mis Morees juhtuma hakkas, juba j2rgmises postis. Ja pildid kurikuulsast bensiinijaamast lisan samuti hiljem. 🙂
Ahjaa, kena kevadet teile sinna 🙂

Lisa kommentaar