Võtsin puhkuse, terveks aastaks…või siis ka kaheks :)

Täpselt ei mäletagi seda päeva, mil esimest korda Austraaliast unistasin ja ühtäkki olingi seal, kus päike paistab 365 päeva aastas, ookeanivesi soojem kui vannivesi kodus, saab kallistada koaalasid ja kängurusid. Siin võib rännata troopikast parasvöötmesse, nautida kõrbekliimat, kohata inimesi Brasiiliast Alaskani. Kõik need iirlased, sakslased, hollandlased, itaallased, korealased, jaapanlased, hiinlased, AUSTRAALLASED. Kõik see on mind viinud Austraaliasse. Nüüdseks juba kaheks aastaks.


Lisa kommentaar

Paradiisipuhkuse lõpuminutid

Olin juba vahepeal unustanud, kui mõnus võib olla puhkus, igapäevased 30 soojakraadi, öösel no nii 20 kraadi, et võib vabalt ära unustada mis on tekk ja kampsun. Riietest piisab ainult plätudest ja hunnikute viisi kleitidest ja seelikutest. See on päris mõnus tunne, ma peaks mainima.

Melbournis käidud, kimasin tagasi oma autole järele, Griffithisse. Seejärel algas sõit Brisbane suunas: ainult 1300km. Kuna ühe päevaga seda maad päris ära sõita üksinda pole võimalik, jäin üheks ööks Moreesse, oma endise bossi, Mariee, juurde. Jällenägemisrõõm oli kõikvõimas. Üheks õhtuks oli Moree isegi armas.

Minu armas kallis Boss Mariee, lemmik kahtlemata :)

Minu armas kallis Boss Mariee, lemmik kahtlemata 🙂

Brisbanes oli j2rjekordne j2llen2gemisr66m kohtuda Teelega yle kahe ja poole kuu. Samuti polnud veel Piretit ja Mattyt sel aastal mina ju n2inudki. Nii me siis peatusime m6ne p2eva Brissis. Püüdsin korra ka autot müüa – hinnaklassi m22rasin muidugi ysna k6va. Aga huvilisi väga polnud ja egas ma päris polekski tahtnud autot seal maha müüa, sest paan oli siiski veel Cairnsi põrutada mõneks nädalaks puhkama ja auto seal maha müüa. Ja noo raha tahtsin ka rohkem saada.

Esimene peatus peale Brisbane’i oli Noosa. Aeg oli omad valged kehad päikesele praadida anda. Olime juba unustanud kuidas p2ikesekreem l6hnab v6i kui soolane see ookeanivesi siin ikka oligi. Lisaks p2evitamisele ei pidanud me ka paljuks yhel 6htutest randa p2ikeseloojangul jooksma minna. P2ike loojunud, t6usis t2iskuu ja selle kuma ookeanil oli imetlemist v22rt. Oleks v6inud rannale maha istuda ning j22dagi vaatama planktonite sillerdamist ookeanil.

Teele j2i minust Noosale maha, mina aga p6rutasin edasi. S6idutasin kahte tydrukut veidi p6hjapoole. Taaskord selgus, kuii v2ike on maailm. Jutt läks kängurude ja nendele otsa sõitmise peale ja Hedwig, hollandi tüdruk, rääkis, kuidas ta kohtas Tonga saarel ühte soome tüdrukut ja noormeest, kelle auto mahakandmisele läks ühele teele hüpanud kängurule otsa sõitmise pärast. Kiirelt uurisin, mis nende nimed olid, sest juhuslikult minagi töötasin siin Austraalias ühe soome paariga, kel sama lugu juhtus. Ja oligi nii, et tegu samade inimestega. Jälle see hetk üks paljudest: Maailm on niiiiiiii väike ikka 🙂 Ja järgmine väikese maailma efekt oli Cairnsis. Juhuslikult oli Teele ühe Eesti noormehe meiega peole lohistanud: “Tere, mina olen Priit”. No selge, Priit siis Priit. Kunas me aga kumbki Teelega ei teadnud, kes ta siuke on ja kust ta tuleb, otsustasime selle kiirelt välja selgitada. Nojah, Hiiumaalt ma ei tea eriti kedagi, tundus, et üks paljudest Eesti inimestest, kellega mul polegi ühiseid tuttavaid. Aga seda üksnes seniks, kui tuli välja, et ma olen Põlvast. Sellepeale läksid noormehe silmad põlema. Uurisin, et keda ta siis Põlvakandist teab. Järgmiseks tuli välja, et tal on Veskimõisast sugulased – onu Raivo. Hakkasin sellepeale naerma ja olin üsna kindel, et ega seal rohkem onu Raivosid ei ole ju ometi 😀 Jah Raivo ja Mennu, kes meie naaberkorteris kunagi elasid, on selle juhuslikult kohatud Priidu sugulased. Ja sellest, et Priit veel minu klassiõe ja muude tuttavate suur sõber, ei hakka ma siinkohal enam üldse rääkima. Sel õhtul jätkus juttu kauemaks 🙂

See ongi see Priit. Fitzroy Saarel

See ongi see Priit. Fitzroy Saarel

Idakallast pidi üles kruiisides põikasin sisse Hervey Baysse, mis on maailmakuulus oma vaalavaatluse poolest. Mõeldud tehtud läksin ka mina poolepäevasele kruiisile neid imelisi olevusi imetlema. Vaalade päevakava koosneb ilmselgelt ainult söömisest ja mängimisest. Turistide rõõmuks muudkui sulistavad ja hüppavad nii suured kui väikesed olevused. Täiskasvanud vaal on umbes 12 kuni 16 meetrit pikk ja kaalub umbes täpselt 36 000 kg. Päris suur või mis?! 🙂 Rändavad nad 25 000 km aastas, talveks troopilistesse vetesse sooja ja lapsi kasvatama ning suveks polaaraladele karastavat vett nautima.

Vaalapoju hüppel

Vaalapoju hüppel

Vaalad vaadatud kihutasin pooleteise päevaga Airlie Beachule. Tahtsin veel mõnele Whitsunday saarele korraks minna, aga kuna see oli nii mõttetult kallis, siis võtsin hoopis ette nii 10km jalutuskäigu sadamasse ning vaatasin seal paate, mis inimesi saartele veavad ja ajasin kaptenitega niisama juttu. Sinakasrohekas vesi, mägised saarekesed taamal. Paradiis see oli.

Olin vahepeal ka internetti etteruttavalt kuulutuse üles pannud, et müün oma autoraasu, Cairnsis, kus ma isegi mitte kohal polnud. Tahtsin lihtsalt näha, kuidas huvilistega lood on. Cairns on teadupoolest juba teadatuntud automüügi paradiis – seal pole väga odavama hinnaklassi seljakotirändurite autosid ning riiki alles saabuvad rändurid pole hinnaklassidega väga kursis veel. Seega paradiis missugune. Ja huvilistest mul puudu ei tulnud. Sain päevas ikka vähemalt paar telefonikõnet/sõnumit, kes soovisid kõik autot vaatama tulla. Mõnega leppisin juba kokku, et kui olen kohal, siis annan teada ja saavad autot ülevaatama tulla. Airlie Beachult startisime juba Teelega koos Cairnsi suunas, 650 km, ühepäevane sõit. Kuna teadsin, et õhtul tulevad inimesed autot vaatama, käisime hommikul vara veel autopoes, ostsime paar kruvi autole juurde 😀 Olime lausa poeuksetaga ootel, veel enne kui Supercheap Auto oma uksed avas. Müüjaonu oli meelsasti üllatunud kui poe ust avades esimese asjana uksetagant kaks blondi neiut leidis. Teed looklesid suhkruroo põldude vahel, võidu suhkruroorongidega. Maastik muutus aina troopilisemaks koos banaaniistanduste ja troopiliste metsadega.
Cairnsi jõudes oli mul samaks õhtuks kokkulepitud 2 autovaatajat. Ma polnud veel oma asjugi autost lahti pakkinud, kui esimene vaataja juba kohal oli. Mudis autot siit ja sealt, käisime proovisõidul ja noormehele hakkas auto meeldima. Rääkisin talle ka, et mul on veel üks tahtja samaks õhtuks, aga sakslane ütles, et tema tahab seda autot. Seda poleks ma eluski osanud oodata, et esimese poole tunniga oma autost lahti saan. Aga nii see oli. Pool tundi ja auto oli müüdud, kasudega muidugi – hinnaga, mida ma saada tahtsin. Ja olingi jalamees, peale pooltteist aastat. Byebye my Aussie Pride 😦 Meie käes läbis see auto 50 000km!!! Päris aukartust äratav. Nagu keegi tark rääkis, siis tegime tervele ekvaatorile tiiru peale ja rohkemgi veel 🙂 septokt13 400

Auto müüdud, võis 2 ja pool nädalat puhkust Cairnsis rahulikult alata. Prantslane Adrien oli samuti Cairnsi mõneks päevaks jõudnud. Sama prantslane, kellega eelmine aasta samal ajal idarannikut pidi üles reisisime. Peetud said nii mõnedki peod Woolshedis lauapeal tantsides. Käisime ka kaabli järel lohisemas veesuuskade ja muude vidinatega. Meie muidugi Teelega põlvelauast kaugemale ei jõudnud. Ma ei jõudnud tervet ringigi järvepeal ära teha, sest ühes kohas andis kaabel nii palju järele ja siis sikutas jälle nii kõvasti, et lasin lahti sellest. Ja muidugi väsisid käed kinnihoidmisest üsna kiirelt ära. Järgmise nädalajagu päevade lihasvalust ma siinkohal rääkida ei söandaks. Lükkasime Teelega üksteist voodist välja, sest ise püsti ei saanud. Käe ja rinnalihas oli täiesti surnud. Isegi vetsus käies oli tükk tegu, et püksid jalast või jalga saada. 😀DSCN2043

Lisaks pidutsemisele, mahtus minu päevadesse ka rohkelt rannakülastusi. Palmipuud otse rannas, merevesi oli samuti soojem kui eales varem ning päike pruunistas keha mõnuga. Kaabu, raamat, päiksekreem ning veepudel kotti ning nii mu jalakesed jälle rannapoole astusid hommikuti.

Palm Cove

Palm Cove

Ühel nendest paljudest hommikutest pakkisime aga asjad ja läksime hoopis krokodillifarmi. Krokse oli selles pargis rohkem kui sada ning igas mõõdus. Alates käekoti ja burgerikasvanduses olevatest beebikrokodest kuni lõpetades suurte neljameetriste inimsööjatega. Kohanimi oli Hartleys Crocodile Farm. Igati väärt käik. Suutsime seal veeta oma 6 tundi, küll niisama krokodillisöötmisi vaadates, jõetuuril käies kui ka muid koaalasid, kängurusid ja madusid vahtides. Lisaks nende loomakeste vaatlemisele saime ka krokodillipojukesi näppida. Õige pehmed on teised tegelikult. Natuke nagu ussinahk, aga nii nunnud. Kui väike kroks oma kõhualuse naha koledaks kuskil kriibib, siis läheb ta reeglina burgerikotletiks, kuna Louis Vuitton teda enam oma käekoti ja püksirihmanahaks ei taha. Üllatav oli see, et krokodillid söövad üsna vähe. Üks neljameetrine kroks vajab ainult 4kg liha nädala söögiks. Arvestades nende suurust, poleks kunagi arvanud, et nii suur ja kuri olevus nii vähe süüa saaks. Siinsetes vetes elab kahte tüüpi krokodille: magevee kroksid ja soolase vee krokod. Soolasevee kroksid on väga ohtlikud ja pistavad su mõne sekundiga nahka. Mageveekroksid seevastu on sõbralikud nagu Gena. Võivad näksata, ent nahka nad sind ei pista. Ma ei tea miks, aga krokodillid meeldivad mulle väga 🙂 Ilmselt nende ilusa naeratuse pärast 🙂septokt13 598

septokt13 586

septokt13 529

Ühel ilusalt pühapäeval istusid aga 7 eestlast paadipeale ning kihutasid Fitzroy Saarele. Tegemist Cairnsi lähistel oleva järjekordse troopilise puhkuse ja paradiisisaarega. Egas seal saarel muud teha polnud, kui snorgeldada ning natuke matkata. Matk klassifitseerus üsna korralikuks, kuna jalas olid meil traditsioonilised Austraalia matkajalanõud – plätud, viiepeale kaasas vett umbes liitrijagu ning päike virvendas umbes vähemalt 30 kraadi kuumuselt. Aga vaate nimel oli ju vaja minna. Nagu ikka oli künka tipust mõnus vaade nii itta kui läände.

Fitzroy Saar

Fitzroy Saar

Veel mõned peod Woolshedis ja PJ Obrienis ning viimane kala külastus vanade heade aegade mälestuseks ning oligi aeg komps kokku pakkida ning Brisbane suunas tagasi lennata.

Adrieni piinamas

Adrieni piinamas

Woolshed

Woolshed

Traditsiooniline Kala külastus

Traditsiooniline Kala külastus

Prantsuse päevitus mida iilgi endale ei ihkaks :)

Prantsuse päevitus mida iilgi endale ei ihkaks 🙂

Angelo - hosteli juhataja

Angelo – hosteli juhataja

Viimasel õhtul Cairnsis võtsin aga nõuks, et maksku mis maksab, aga mul on mõne pärismaalasest Aborigeeniga ka pilti vaja. Peolt koju minnes asusimegi otsingutele ja voilaa. Tehtud!
abo
Miks Brisbane? Kuna Minu Austraalia reis hakkab sedakorda lõpule jõudma. Lend riigist välja läheb Gold Coastilt ning veel viimase üritusena olid jäänud pidada Pireti veel sündimata beebi katsikud. Austraalias on kombeks, et enne beebi sündi on samuti katsikud.

Hetkel on jäänud veel seljakott pakkida ja reede hommikul, 18. oktoobril kell 8.40 kohaliku aja järgi jätan ma Austraaliaga hüvasti. Nii kurb kui see ka ei ole. Just täpselt 2 aastat tagasi, 18. oktoobril lahkusin ma Eestimaalt. Ühest küljest on kurb siit minna, kuna Austraalia on mu üsna hästi ära kodustanud. Ent teiselt poolt ootan juba väga, et näha tervet Eestimaad, kes mind juba kõik seal ootavad 🙂


Lisa kommentaar

Melbourne, jälle

Kaks aastat on üsna pikk aeg reisimiseks ja nii mõnessegi kohta olen jõudnud juba mitmendat korda, ent alati on midagi, mis on veel tegemata.

Otsustasin omal vabal tahtel lahti kiskuda kõik juba paranema hakanud haavad ja tulla veel kord iirlasele Melbourni külla. Egas teisiti poleks ju teada saanud, kas see oli õige või vale otsus, kui lihtsalt kohale tulla. Paari tunniga suutsin autole organiseerida koha, elamise Melbournis ning ka edasitagasi bussi ja rongipileti.

Nädal aega Melbournis läks sedakorda üsna kiirelt. Nädalasse mahtus grill prantslase, Adrieniga, teadusmuuseumi külastus, koos Fergali ja Felixiga. Ka poodlema jõudsin paaril korral, isegi suutsin korraldada korraliku kaose ühes poodidest ning IKEAsse ära eksida, suutmata leida, kust ma ometi välja saan.

Melbourne on nii tore, et siin on ka kõiksugu tasuta tuure, nagu tasuta jalutamistuur, kus kolme tunni jooksul põnevaid nurgataguseid näidatakse ning ennekuulmatuid lugusid räägitakse. Lisaks jalutamistuurile on ka tasuta bussituur, kuhu ma aga minema ei hakanud, kuna jalutamistuur tegi piisavalt oma töö juba ära. Ka paljud muuseumid on tasuta, kui sul on ette näidata rahvusvaheline üliõpilaskaart. Noh, ma juba paar aastat üliõpilaste nimekirjast välja kantud, aga kannan endiselt oma kümneaasta vanuse pildiga tudengikaaarti uhkelt endaga. Olgu öeldud, et see aegus kaks aastat tagasi juba. Siiani olen sellega edukalt nii mõndagi kino, loomaaeda ning muuseumit külastanud, ent Melbourni muuseumitädi mind ühte muuseumisse sisse ei lasknud 🙂 Tühja kah ja läksin parem Victoria osariigi parlamendihoone tasuta tuurile 🙂

Lisaks rohkele enese kultuursele harimisele ei jäänud pidamata ka peod ning maitsmata nii mõnedki erilisemad palad. Brunswicki linnaosas on päris toredad peokohad nagu Bimbos ja Sleepy Cat, millele tasub kindlasti pilk peale visata. Samuti on üsna East St kilda lähedal koht nimega Kolm Ahvi, kus pühapäeval 3 dollariga siidrit saab ning Reggaemuusika saatel tänavaääres päikest võib võtta.

Viimasel õhtul käisime veel Fergali õe juures õhtusöögil, kus laual olid Jaime Olivieri parimad palad ja loomulikult eestimaine küpsisetort.

Selline see Melbourne siis sedakorda oli. Ilus, aga lõpp kurb nagu alati.

Majaomanik või haldaja, kelle käest tuba üürisime oli muidugi ka omaette frukt. Kui tuba üürida tahtsin, siis hakkas mulle kõigepealt rääkima, et kui ma peatud seitse ööd ja lahkun kaheksandal hommikul, siis tuleb mul kaheksanda päeva eest ka maksma. Ütlesin talle selle ebaloogilise jutupeale head aega. Siis aga preili leebus ja sai aru, et loogikaviga. Hommikul majja maandudes vaatas vastu üsna räpane elamine, eriti minu tuba. Tõstsin taaskord lärmi. Preili Sue tuli jälle lagedale jutuga, et oii, mul on siin nii, et iga uus inimene kes sisse kolib, tuleb ja koristab ise. No ennekuulmatu. Nädalajooksul külastas seda tuba umbes viis inimest, kes seda üürimise eesmärgil vaatama tulid. Ilmselgelt on üür liialt kõrge, et nii halvasti hoolitsetud elamisse kolida.
Viimasel õhtul tuli preili siis tuppa ja ütles, et ta tahab nüüd koristama hakata, kuna hommikul ta peab vara ära minema, et iirlasel olla väga mustad sokid jalas ja me oleme toa väga räpaseks teinud:D Naljakoht, iirlasel olid kriitvalged ja puhtad sokid jalas 😀 Ahjaa, neiu majaomanik on Malaisiast pärit. Ma ei tea kuidas ma kaks kuud aasias vastu pean, kui juba nädala ajaga see inimene mu iga kord oma ebaloogilisusega närvvvi ajab.

Mõned pildid ka:

Minu vana kitarr, mille sakslasele Felixile kinkisin , mis hetkel Argentiinas seikleb, kuid peagi Saksamaale maandub

Minu vana kitarr, mille sakslasele Felixile kinkisin , mis hetkel Argentiinas seikleb, kuid peagi Saksamaale maandub

Melbourni katedraal

Melbourni katedraal

Austraalia lipp heisati esimest korda 1901 Melbourni näitustemajas

Austraalia lipp heisati esimest korda 1901 Melbourni näitustemajas

Minu Iirimaa

Minu Iirimaa

Melbourni tänavakunst

Melbourni tänavakunst

26.08.2013 hommikul oli see tänav üleni sinine, kui mina sinna jõudsin kaks nädalat hiljem, olid kunstnikud teinud juba oma töö. Aadress: Rutledge lane, Melbourne CBD. Tegelikult püsis see pind puhta sinisena ainult 45 minutit, siis olid juba uued kunstnikud kohal ja hakkasid uuesti maalingutega pihta. Pinna siniseks värvimise idee oligi luua kunstnikele uut pinda.

26.08.2013 hommikul oli see tänav üleni sinine, kui mina sinna jõudsin kaks nädalat hiljem, olid kunstnikud teinud juba oma töö. Aadress: Rutledge lane, Melbourne CBD. Tegelikult püsis see pind puhta sinisena ainult 45 minutit, siis olid juba uued kunstnikud kohal ja hakkasid uuesti maalingutega pihta. Pinna siniseks värvimise idee oligi luua kunstnikele uut pinda.

Ferg teadusmuuseumis koppa juhtimas

Ferg teadusmuuseumis koppa juhtimas

Teadusmuuseumis Felixiga karusellil palle loopimas. Tuli välja, et ringiratast keerutades polegi nii lihtne palle visata ja püüda.

Teadusmuuseumis Felixiga karusellil palle loopimas. Tuli välja, et ringiratast keerutades polegi nii lihtne palle visata ja püüda.

Giljotiin teadusmuuseumis

Giljotiin teadusmuuseumis

Prantslase Adrieniga pärastlõunane grill

Prantslase Adrieniga pärastlõunane grill


Lisa kommentaar

Kuidas sulle meeldiks kõik seeee….

… et sa enam selle aasta numbrisees enam tööle minema ei pea ja lihtsalt puhkad… kas rannas, dzunglis matkates, nautides erinevate maade kultuuri, toitu, inimesi. Kui tuleb tahtmine, magad kella 2ni päeval või kui tuleb tahtmine kõnnid päikesetõusule vastu. Poodled, sõidad külla ükskõik millisele kahe aasta jooksul kohatud toredale inimesele, mis sest, et ta on sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel. Need eelpool kirjutatud laused iseloomustavad minu järelejäänud seda aastat. Võin öelda, et tunne on üsna vaba. Järgnevad kolm pool kuud PUHAST puhkust.

Puuvillaga on nüüd minu elus kõik ühelpool! Kaks kuud elu metsas ja telefonilevi saamiseks lauanurgal kükitamist on samuti läbi saanud. Nädal tagasi laupäeval, töötasime 13.5 tundi ning puhastasime viimased puuvillapallid. Päev oli üsna meeleolukas, kuna täitus minu üks suuri unistusi – sain sõita suure kuukulguriga, ehk siinses keeles moonbuggyga, mis suured puuvillapallid autodelt maha laadib, põllul seisma paneb ja siis põllult õigel ajal üles korjab ning tehasesse puhastusse toob. Aiajuhataja John oli nii lahke ja viimasel päeval viis mind sõitma ning lasi mul endalgi rooli istuda. Unistused täituvad, ma jätkuvalt usun seda 🙂

Peod peetud töökaaslastega, tegin äkkotsuse, et sõidan nädalaks Melbourni, oma iirlasele, sakslasele ja prantslasele külla. Kuna bussi-rongipilet oli nii odav, siis auto parkisin omaniku lahkel loal kohaliku pubi parklasse. Ja kell 2 öösel istusingi bussis, et hommikul kell 9 juba Melbournis olla.

Aga mis nüüd tegelikult saama hakkab… Asjalood on nüüd nii kaugel, et minu kaks aastat puhkust hakkab siin Austraalias otsa saama. Kahjuks või ema õnneks töö ja puhkuseviisat enamaks kui kaheks aastaks ei anta Austraalias. Nii ma üritangi siin oma asju kokku pakkida ning olen valmis lahkuma. Lennukipiletid on tegelikult juba maikuust taskus. 18. oktoober on see päev, kui ma oma viimasedki pisarad ilmselt Gold Coasti lennujaamas silmist välja valan ja Austraalia ning kõige selle heaga siin hüvasti jätan. Selle ajani on ees ootamas aga pisike reis üles Queenslandi, Cairnsi, et keha ja vaim suurest töötamisest veel välja puhata ning autolegi tuleb uus omanik leida. Nii, et kes head ja nunnut autot tahab osta, võtke ühendust. MUl on midagi väga erilist teile!!!

Peale Austraaliat aga päris Eestimaa veel ei tule. Lähen katsetan oma närvikava veel Kambodzas, Laoses ning Vietnamis ning õpin veidi nende kultuuri tundma. Seega Eestimaalt mind veel oktoobrikuus päris otsida pole mõtet 🙂

Mõni pilt ka:

Tehase jalad ehk Ginstandid kus seemned villast eraldatakse

Tehase jalad ehk Ginstandid kus seemned villast eraldatakse

puuvillapal puhastusse teel

puuvillapal puhastusse teel

Kuubik pressist väljumas, veel soe

Kuubik pressist väljumas, veel soe

Sandra, pressioperaator

Sandra, pressioperaator

Sisco, Taiwan

Sisco, Taiwan

töökas tiim

töökas tiim

kuukulgur

kuukulgur

Viiimane kuubik

Viiimane kuubik

peol, naabritüdrukuga

peol, naabritüdrukuga


2 kommentaari

Puuvillapreili Marakratt tegutseb j2lle

Kuigi siin haigutab yks paarikuine auk, ei t2henda see seda, et mu seiklused otsa oleks saanud. Vahepeal on otsa saanud kyll t88 Morees kui ka internet/telefonilevi  mu uues villas metsasalus.

Et nyyd enamv2hem j2rjepeale tagasi j6uda, tuleb tagasi minna jaanip2evan2dalasse, kust k6ik halb alguse sai. Yhel kolmap2eva pealel6unal, kui olin juba t66lt koju l2inud, sain keset toidupoodi bossilt telefonik6ne, et minu teeneid alates j2rgmisest n2dalast enam ei vajata. Hakkasin seal samas keset poodi juba t8inama. Paari p2eva p2rast tuli aga uus teaadaanne, et samas firma saga 400km eemal vajatakse minu teeneid, ees oli ootamas sama t88, mis Moreeski – kaalukontor. Asukoht aga nimega Dalby ja nagu 8eldud siis 400km p6hjasuunas, osariigiks Queensland. Kompsud autosse pakitud, hyvastij2tud tehtud, valmis j2rgmisel hommikul lahkuma, kui tuleb uus telefonik6ne – kuule, 2ra ikka tule, me ei vaja sinu teeneid. Teine kaalut2di otsustas eriti agar olla ja kaheinimese tunnid endale v6tta nyyd, kuigi enne vingus kui siga aiavahel, et ta ei jaksa. Ei osanudki, kas nutta v6i naerda. Hirmus pettumus oli. Kui lubadus on antud, siis v2hemalt eestlane oskab sellest kindlasti kinni pidada, enamasti.

Mis seals ikka, tuletasin meelde oma parimad t88nuuskimiskohad. Kolmandal p2eval saingi telefonik6ne, mis teatas, et otsekohe tuleb s6ita Southern Cotton gini t66le ehk siis j2rjekordsesse puuvillatehasesse. Olin sel hetkel Moreest 120km kaugusele kingi l2inud ostma ja see t88pakkumine sadas nagu v2lk selgest taevast mulle p2he. Uurisin kiirelt maid, et odot, kus see koht yldse asub kuhu ma tulema pean. T2dil polnud  6rna aimugi, et vahemaaks on ainult 800km. Ka mul polnud sel hetkel aimu, kuhu ma olin lubanud minna. Lubasin koheselt j2rgmisel p2eval s6itma hakata. Mida ma ka tegin. Miks nii suur rutt mu minekul taga oli, oli see, et taheti teha meditsiinikontrolli enne t88leasumist. T88le oli vaja asuda esmasp2eval, Moreest minema tuli p6rutada aga reedel. Olin reedesel 6htupoolikul juba l6petamas oma 800km r2nnakut ja j6udmas Griffithisse, kui tegin telefonik6ne agendile, kelle kaudu t88le sain, et kus ja kunas me siis selle meditsiinikontrolli tarvis kohtume. Ja siis k6lasid need saatuslikud s6nad, mis tegid nii haiget. Oh ei, ma ei olnud ilma j22nud oma t88st, aga siis tegi t2di Anna mulle teatavaks, et oi n2dalavahetus tuleb peale ja tal tarvis 2ra s6ita ja arst VIST kah ei t88ta, et esmasp2eval mine siis ilusti t88le ja teeme selle hiljem kunagi. Olgu veel 8eldud, et olen nyydseks juba pea kolm n2dalat siin t88tanud ja siiani pole mulle keegi meditsiinikontrolli teinud. Nii palju siis selle vajalikkusest eks.  Peatasin oma auto ja nutsin pool tundi, sest eelmisel p2eval oli mulle sulaselgelt 8eldud, et ma pean kohe tulema ja laup2eval saab selle kontrolli 2ra teha.  Olin t2iesti tyhjaks pigistatud sidrun selleks 6htuks. Yksip2ini, ilma elukohata, v2sinud ja kurb, sest Moreesse olid maha j22nud nii Teele kui ka Fergal.  J2rgnesid jamad muidugi ka elukoha leidmisel, ent see l6ppes k6ik 6nnelikult sellega, kui lahke h2rra Brad oma seljakotir2ndurite majas mulle yhe laotoa andis, kus ilus suur voodi ning soojapuhur mind ees ootasid. Rohkem polnudki vaja.

Sealt edasi hakkasid asjad nii8elda siiski paremuse poole liikuma.  T88 on lihtne, vaheldusrikas, uudne, t8sisem, kui  endises kohas. Ainult ainult, elan nyyd keset metsa, nii8elda nagu kabiinilaadses rohelises termohytis. Iseenesest uhiuus ja puha, aga yks suur minus on see, et telefonija internetilevi on seal ysna kehva ning samuti ei ole selles elamus mul k88ki. K88k asub 50 meetri kaugusel suures  hallis. Aga ega ma sinna nagunii rohkem kui korra n2dalas ei satu, sest rohkem ei ole aega.  Aega ei ole sellep2rast, et t88tan 6 p2eva, 12 tunnised p2evad ja siis on 2 p2eva vaba. Tavaliselt j6uangi sinna k66ki oma viimasel vabal p2eval, kui n2dalajagu s88ki valmis teen.

T88osas olen nyyd uitaja. Kaks p2eva kaalun autosid, kaks p2eva istun tehases konsooliruumis ja j2lgin arvutist vatipallide numeratsiooni ning eraldan neid seal.  Nind ylej22nud kaks p2eva luusin niisama ringi ja katsun endale tegevust leida. Kyll tolmutan surve6huga tehast puhtaks, kontrollin rotimyrgikaste v6i olen niisama ilus. Just parasjagu, mida viitsin teha. Otseselt t88ylesandeid mulle antud ei ole, teen seda, mida silm arvab, et peaks tegema. Ette on tulnud juba ka juhtumeid, kus yhest tehase otsast yhte harja teise liigutan. Noh eks ikka sellep2rast, et v2ga h6ivatud ja t88kas paista. Aga nagu ma k6igi puuvillat88liste jutust aru olen saanud, siis nii see elu tehases k2ibki.

Kust nimi Marakratt? No mu t88lepingus oli mu nimi j2rjekordse uue versiooni saanud: Maragret Vellarme. No marakratt mis marakratt!

Praegusest elamust m6ned pildid ka
IMG_5981[1]

IMG_5974[1]

IMG_5978[1]

IMG_5972[1]

IMG_5982[1]

IMG_5988[1]

IMG_5990[1]


Lisa kommentaar

Laup2evased sekeldused puuvilla kaalukontoris

Laup2eviti olen mina kontoris boss, sest mitte kedagi teist siin pole. Ainult mina. Hommikul kella kuuest 6htul kella seitsmeni. Miks ainult mina? Eks ikka sellep2rast, et Austraalia seadused maksavad laup2evase t88p2eva eest kahel esimesel t88tunnil pooleteise kordset palka ning k6ik ylej22nud tunnid on tasustatud kahekordse tunnitasuga. Ja nii igal laup2eval aastas, kui pole just tegu riigipyhaga, mil tunnitasu kerkib lausa kahe ja poolekordseks. Mina olen sel aastal see 6nnelik, kes seda privileegi siin nautida saab.
Ilmselgelt meeldib mulle olla oma enese boss, kuid kahel eelneval laup2eval olen siiski saanud ka v2ikest shokiteraapiat tunda.
Yhel neist toredatest laup2evadest oli pool t88p2eva juba m88daski, kui vaibapeal yhte v2ga r6vedat 10cm sajajalgset olevust tuterdamas n2gin. Sedakorda pole tegu mingi karvase nunnuga vaid nahkja ja eriti pikajalgse ja r6vedate tundlatega myrkroomajaga. See oli juba kolmas sel hooajal siin kontoris ringijalutamas. Eelmistel kordadel oli m6rvareid kyll, kuid mina sellele peale astuma ei soostunud. Haarasin kiirelt k88gist neljaliitrise suure j22tisekarbi ning viskasin sellele elukale peale. Silmasin seda sinist kasti keset kontorit, samal ajal raadiosaatjast iirlast endale appi kutsudes. Teisel polnud 6rna aimugi, mis pahandus mul nyyd juhutnud on, et teda nii hapralt palun. Kohalej6udis sai ta ilmselgelt k6hut2ie naerda, n2hes sinist kasti keset kontorit. Sel korral l2ks sel va sajajalgsel h2sti, sest iirlane soostus loomakese paberipeale korjama ja 6ue toimetama. Mina muidugi loodan, et m6ni ilus v2viline papagoi sai m6nusa laup2eva6htuse eine sellest ussikesest. Tydrukud siiamaani naeravad mu yle, kuidas ma iirlase endale sajajalgset elimineerima appi kutsusin 😀
IMG_20130504_152518
L2ks n2dal aega m88da ja olin j2lle uhkes yksinduses oma kontoris. Kuna t88d palju polnud kraamisin laup2evale kohaselt. Tolmuimeja ning tolmulapiga vuhisesin m88da kontorit ringi kuniks oma pliiatsitopsi liigutades lausa hyppasin eemale. Sel korral seisin silmitsi surnud hiirega. See hiir lebas ja lehkas seal minu laual, minu arvutihiirest 25cm kaugusel ja ma mitte ei aimanud ka, mis seal topsitaga toimub. Muidugi ei liigutanud ma seda hiirt oma v2ikeste k2ekestega vaid andsin j2lle teate iirlasele, et ta l2bi tuleks.
IMG_20130511_115705


Lisa kommentaar

Kolimissaaga

ImageEnne veel kui oma põnevat Moree külaelu lahkama asun, tahan kõigi rõõmuks/kurvastuseks teada anda, et olen ametlikult täpselt 1,5 aastat Austraalias olnud ning minu töö ja puhkuse viisa lubab mul siin lulli lüüa veel umbes täpselt 6 kuud. Kui te vaid teaks, kui hirmutav see minu jaoks on… Kuid mõnevõrra veelgi hirmutavam ja närvilisem oli aga eelmine laupäev, kui terve Austraalia ajaloo jooksul ilmselt kõige rohkem närvi läksin ja mõnede inimeste rumaluse pärast hakkas isegi ilmselt maa värisema siin Moree pinnal. Kõik sai alguse sellest, et kui Moreesse tagasi pöördusime, sai selgeks tõsiasi, et vanasse imeilusasse majja ma tagasi kolida ei saa ning tuleb otsida uus elukoht. Peagi võtsime ühendust härraga, kes haldas eelmisel puuvillahooajal mu iirlasest sõbra eluaset ning kodu oligi olemas. Ent sellise mööndusega, et saame algul nädalajagu päevi seal veeta, siis peame aga 3 nädalaks välja kolima ning siis saame jälle tagasi kolida. Noh esialgseks sobis seegi. Kuigi see jugoslaavia päritoluga härra koos oma filipiinost naisega pole mulle siiani nüüd unelmate majahärra. Liiga palju topivad oma nina teiste asjadesse. Eriti kuna toad asuvad seal samas tema enda elamuga sama katuse all. Vahepealseks kolmeks nädalaks elukohta leida oli aga paras piin. Miks? sest kõik hotellid, motellid ja muud sarnased vähegi taskukohasemad kohad olid nii täis broneeritud, et oleks pidanud kolmekesi voodisse ronima kellegiga lausa. Siis tõi aga meie majaomanik Marinko mängu ühe makedoonlase motelli, kes ei pidavat nii palju kuulutama ning ehk tal midagi pakkuda. Helistasime ning leppisime kokku, et tuleme läbi ja arutame asja. Vastas kriiskav eit, kelle inglise keel oli vanast kartulikotist katkisem. Peale kümnekordset seletamist saime aru, et peremees Simon tegeleb motelliasjadega. Ootasime veidi ja härra oligi kohal. Rääkisime oma kuupäevadest, kunas vaja kolida ja nii. Peremees ütleb, ei ole probleemi, kõik korras. Naine kõrval karjub, et ei saa ei saa, meil kõik täis. Papil aga silmad säravad, lühikestes seelikutes blondid neiud tulevad, küll koha leiame. Lahkusime makedoonlaste juurest nii, et mammi ja papi jäid vaidlema omaette, meil aga vastus olemas, et jah, tulge aga tulge nädalapärast neile elama, et leiavad kindlasti koha. Mõne päeva pärast oli aga jutt muutunud ning selgus, et eiei, nende juurde saaks ikka hiljem, mitte koheselt. Läks mõni päev mööda, järgmine hommik oli väljakolimine jugoslaavlase Marinko juuurest ning makedoonlane helistas, et nii, tüdrukud, saate tulla, ma viskan täna õhtul koreaka välja, tulge teie asemele. Kõlas hirmus kahtlasena selline plaanide muutus ja kellegi väljaviskamine. Aga kuna meil elukohta oli vaja, siis mis seal ikka. Kolisimegi. Tegime teatavaks peremehele, et 19. aprill saame jugoslaavlase juurde tagasi kolida. Elasime seal rõõmsalt ja rõõsalt nende valvsa pilgu all kuniks kätte oli jõudnud viimane nädal ning härra Simon tegi teatavaks, et noh neiud, teile siin minu katuseall ei meeldi ja kolite välja, kuigi pakkusin teile eraldi tube. Mitte meeldimises oli asi vaid selles, et renti küsis härra rahaahne sama palju kui kuskil suurlinnas ilusas korteris tuba üürides. Aga väljakolimise kuupäevast hakkas isand rääkima hoopis 17.ndast. See ei mahtunud mulle pähe, sest 17 polnud isegi meie nädalate lõike võttes nädala lõpp. See teeks küll 7 päeva aga 6 ööd. Eelmisel laupäeval peale oma 13 tunnist tööpäeva asusin sellel teemal härra ja prouaga tulisesse võitlusesse. Teadsin, et see ei saa lihtne olema, sest nende inglise keel on tõsiselt katkine, mis sest, et need suurikud on 42 aastat siin maal elanud. Kõigepealt asusin rahulikult selgitama kuidas meie nädal lõppeb ikka neljapäevahommikul mitte kolmapäeval. Seletasin käte ja sõrmede peal päevi ja öid lugedes, aeglasemalt kui ruutjuur teost, kuid ei saanud nad sellest aru. Või pigem ei tahtnud nad aru saada sest nad olid teinud vea ja seda tunnistada nemad ei suuda. Siiani mitte. Viimaks said aru, et ok, kolige siis neljapäevahommikul välja, mis oli 18. aprill. Selgitasin, et kuidas me kolime 18ndal välja kui me leppisime kokku ju sisse kolides, et 19. aprill läheme. Siis hakkas papi karjuma, et tal on kaks taiwaani tüdrukut kes tahavad 6 kuuks sisse kolida ja see on talle äriliselt tähtsam. Saab rohkem raha. Siis hakkas mu mõõt täis saama ning uurisin, et kuidas saab nii olla, et kui ma ütlen, et tahan 22 päevaks kolida motelli, sa lihtsalt tuled ja viskad mu 20ndal päeval välja, kuna sul uus inimene tahab just nüüd sisse tulla. Sellepeale papi teatas, et aga te tüdrukud lubasite üldse 23ndani motellis elada. Mu silmad paisusid suureks. sellist kuupäeva meie pole eluski välja käinud (see oli ühe teise noormehe väljakolimiskuupäev). Kuid haarasin sellest kuupäevast kinni ning uurisin, et kus mu tuba siis 23ndani on… tahavad ju, et me lahkuksime lausa 17. Ja järgnes taaskordne õigustus, et kas ma siis ei saa aru, et tema ärile on kasulik ikka kui need taiwaani tüdrukud sisse kolivad, 6 kuuks juu!!!! Siis läks mu kops üle maksa, ja kõigi muude võimalike siseelndite ning hakkasin ka kisama. Andsin härrale ilmselgelt teada, et kui ta kavatseb meid välja visata niimoodi, siis teen ma ühe selge ja konkreetse kõne nendele taiwaani tüdrukutele ja annan teada, milline majaomanik ta on ja need tüdrukud ei koli eluseeski tema juuurde. Ikka jätkus teema, et heaküll, jääge 18ni aga mis see üks päev varem välja kolida oleks. Nooo tere tore, mis ma lähen siis üheks ööks kuusealla või kuhu. Suurest vihast jalutasin pisarsilmil minema, kõmmutasin uksi ja olin valmis juba järgmisel hommikul sealt elamisest lahkuma. Sõpru meil siin on, ja tänavale poleks me jäänud. Aga andsin neile veel ühe võimaluse. Marssisin hommikul härra juurde ja küsisin, et mis kuupäeval me siis minema peame. Kui see poleks meie poolt öeldud 19. olnud, oleksime kohe asjad pakkinud ja jalga lasknud. Ent minu võit. Võisime jääda kuni 19ni. Lahkusime sealt üsna kergekäeliselt. Jättes tuppa igasugu prügi ja sodi . Kui pealt näha oli tegu ehk toredate inimestega, siis kõik mis seal koore all peitus, oli rahaahnus. Ühel õhtul kelkis härra, et ta elab Sydneys ooperimajast 10 minuti kaugusel, 400 ruutmeetrises villas, mis on väärt 2 miljonit dollarit. Ja teisel õhtul nuttis oma 2000 dollarilise elektriarve pärast, et ta ei teeni selle motelliga ikka piisavalt raha. Lisaks käisid ja tänitasid need härrad prouad koguaeg meie kallal, küll oli häda, et pesumasin peseb 57 minuti asemel 112 minutit, nii pikalt ei tohiks küll pesu pesta, sellist reziimi ei tohi ühesõnaga kasutada. Teisel hetkel vaatan aga tädi jalas oma roosasid plätusid ja mõtlen, et kuidagi tuttavad. Kuna ma jäin väga tõsiselt neid jõllitama, ehmus tädi ninguuris, kas need on minu. Konstateerisin fakti, et on jah. Paigutasin plätud lauaalla ning hommikul olid need jälle ukse ees. Ilmselgelt oli keegi nendega jälle ringi jaluanud. Ühesõnaga makedoonlased mulle enam ei meeldi. Nüüdseks oleme jälle tagasi jugoslaavlase Marinko juures, jagame tuba. Vahepeal oli võimalus kolida ühte ilusasse ridaelamusse, aga seal tahetakse aastaajalist lepingut ja see langes välja. Samuti oleks võimalik kolida hollandlaste Edwini ja Stephani juurde, eraldi tubadesse, aga seal on hirmus kitsas ning majaomanik samuti miski makedoonlane. Jätsime selle variandi ka ära. Pühapäeval läheme aga üht järgmist maja vaatama. Seega kolida meile meeldib. Tahaks lihtsalt mingit mõnusat kodu vahelduseks autos magamisele. Ja nagunii on siin juba kõrbekülm, et võiks midagi mugavat olla ja midagi sellist, kus keegi igal sekundil su järele ei nuhi.


Lisa kommentaar

Ja igavene suvi kestab ikka veel…

Kuigi kalender näitab juba esimese sügiskuu lõppu, ei tundu 33+ kraadine palavus endiselt taanduvat. Vahepeal on juba lausa villand, et no kaua sa higistad, ent kui termomeeter juba 20 kraadini öösel libiseb, siis kisub hilistel õhtutundidel väljas kampsunit haarama küll.
Oma väga väga viimasel Perthis olemise päeval võtsin Fremantlis ette Austraalias esimest korda ühe siin väga tuntud ja hinnatud õlletehase, Little Creatures, külastuse. Ja olin sellest rohkem kui vaimustuses. Paraja pikkusega tuur tipnes muidugi lõpuminutitega, kui ninaette laotati kõik nende pruulitavad erinevad õlle-ning siidrisordid ning igat ühte neist sai pool klaasikest mekkida. Ja kogu see vahva tuur ja mekkimine oli kõik tasuta. Veel peale tuuri ei suutnud ma seal lahkuda ning jalutasin ringi. Tegemist on õlletehase ja pubi-restoraniga üheskoos. Nii õlut kui ka süüüa, kõike tehakse klientide silmeall. Seda olekski võinud sinna vaatama jääda. Iga töötaja omaette oli nagu loodud sinna, ja nad kõik tundusid nii rahul olevat, mida nad teevad. Oli kahju, et ma sinna juba varem tiirlema polnud sattunud.

Little Creatures

Little Creatures


][
Muidugi oli kogu Perthis ja Fremantlis veedetud aja jooksul igapäevaseks kohustuseks külastada mu lemmikut odavat Jaapani toidu restorani, ning tellida sealt iga kord Teriyaki kana riisiga. Möödus vist üks või kaks päeva kogu mu sealoleku ajal, kui ma Takatakasse ei jõudnud.

Ning oligi aeg teele asuda, Moree suunas. Lükkasime oma reisi ühe päeva võrra edasi, sest ei tahtnud kuidagi lahkuda ei mina ega Teele. Ma vist olen maininud, kui väga mulle Perth meeldib. Kuid ühel pühapäevahommikul oli siiski aeg asjad autosse pakkida, paak silmini täis tankida ning minna. 4 päevaga tuli sõita 4000km. Kolmanda päeva õhtuks oli juba rohkem kui villand. Oleks tahtnud auto ükskõik kuhu ära parkida ja sinna lähema 24 tunni jooksul mitte lähedalegi minna, ent sellest polnud juttugi, sest isegi siis, kui auto ära parkida, tuli nentida, et olgugi, et sõitma ei pea, aga magama peab selle sama esiistme peal, kus kogu ülejäänud päeva tunnidki veedetud olid. Ent hoolimata sellest, et me iga p2ev tuhatkond kilomeetrit l2bisime, juhtus teel nii m6ndagi. Algas k6ik sellega kui selges pohmellis autosse viskasin ja pyhap2eva ennel6unal minekule seadsime. Muidugi magas teele juba peale esimest 15 kilomeetrit. Hakkasin mingi hetk parema esiratta juurest mingit myra kuulma ning peatasin l6puks siis auto. Selgus, et miski kaitsejupp on oma kruvi kuskile 2ra kaotanud ja lehvib tuulek2es v6imsamini kui Eesti lipp vabariigi aastap2eval. Mida teha, kas t6mmata lyhkarite seest n66r v2lja v6i… ? V6i siiski leidis Teele oma kodinate seast tabaluku ning j2rgmine hetk oligi Teele selili autoall ning monteeris luku 6igesse kohta. V6in kinnnitada, et siiani s6idame selle lukuga ja edukalt.
Yhes v2ikelinnas oli aga autol paak kuivale j22mise ohus. N2gime linna sisses6idul yhe tuntud kytusefirma reklaami ning otsustasime sinna suundudagi. Yha edasi ning edasi s6ites l2ksid aga viitavad sildid aina v2iksemaks ja kandilisemaks. Viimane silt, mis kytusetanklale viitas oli spreiv2rviga kritseldatud teenurgal asuva raudaia seinale. Arvasime, et see on mingi nali ja otsitud BP tanklat selles linnkylas kyll ei ole. Ent otsustasime ikka selle raudse spreiviida vasakp88rde sooritada ning kassan2e, ongi BP tankla, ainult et yhe tankimisautomaadiga, kellegi maakodu sisehoovis. Esimestena v6tsid meid vastu kukk, kana, lammas, kits, koer, kass jne, v6iks yles loendada k6ikv6imalikud koduloomad Gerald Durelli raamatust “Minu pere ja muud loonmad”. Nagu t6siselt. V2ikse raudse majalogudiku seinale oli kritseldatud “Office” ning sealt v2ljus veninud t-s2rgiga proua, kes meie auto kytusen2ljast p22stis ning selle isegi 2ra tankis. Kontori k6rval oli kohe ka kellegi garaaz/t88koda, kus ilmselt oleks m6ninga raha eest leidnud ka t88mehe ning saanud teha v2ikese autoparanduse, kuid selleks polnud meil vajadust. Ja see kytus t88tas, imede ime 😀
Ainult natukene veel ja siis olimegi Morees. Mis Morees juhtuma hakkas, juba j2rgmises postis. Ja pildid kurikuulsast bensiinijaamast lisan samuti hiljem. 🙂
Ahjaa, kena kevadet teile sinna 🙂