Kia Ora [Ki Ora] ehk maoorikeelne tervitus 🙂
Uus-Meremaa on riik kus elab 4 miljonit inimest ja 40 miljonit lammast. Nüüd ma täitsa juba usun seda, sest ei läinud mööda mitte ühte ainust päeva, kus ma poleks lambaid näinud. Aga lambaid võib Eestis ka vaadata, Uus-Meremaal on aga pakkuda palju enamat.
Alustasin oma reisi põhjasaarelt, Aucklandist, mis ei ole teps mitte riigi pealinn ning 23 päeva pärast lõpetasin Christchurchis, mis on teada tuntud maavärinate pealinn. Kui peale lennukipiletite ostu olin plaaninud leida endale lihtsalt mõned reisikaaslased, et üheskoos auto/van(mikrobussilaande auto, kus voodi) ning niimoodi riik läbi sõita, siis prantslane Adrien tutvustas mulle aga veelgi paremat varianti – Straybus! Nimelt on Uus-Meremaal mitmeid bussituure, mis seljakotirändureid mööda riiki hop on/off stiilis ringi veavad. Süsteem lihtne. Vali endale välja pass, kus sa reisida tahad, kas lõunasaarel, põhjasaarel või mõlemal ning kui kaugele sa minna tahad. Kui sihid selged, ei ole vaja muud teha kui planeerida veidi, kus tahad pikemalt peatuda ning seejärel internetis lihtsalt vastavatel kuupäevadel koht bussis broneerida ning seiklus võibki alata. Õigupoolest saab oma reisi jooksul reserveeringuid ka muuta. Buss sõidutab rändureid täpselt vaatamisväärsetesse paikadesse, pakkudes erinevaid võimalusi, mida selles piirkonnas teha. Alati on võimalik midagi tasuta teha, kuid olemas on ka võimalused teha raha eest erinevaid atraktsioone. Samuti saab bussis iga päeva hommikul reserveerida endale järgmises ööbimiskohas voodikoha. Teisisõnu on elu tehtud ikka väga lihtsaks. Võta rahakott ja seljkott kaasa ning ainult tee, ole ja näe. Lisaks sellele on buss väga hea võimalus soloreisijatele, leidmaks uusi sõpru. Nii see täpselt oligi nagu eelpool kirjeldatud.
Kuigi alguses oli see kõik mulle veidi võõras, et ma ei saa peatuda täpselt seal, kus ma tahan ning olla seal tunni asemel kaks, kui ma tahan. Olen Austraalias ära hellitatud sellega, et autoga reisides võin ma teha peatuse iga känguru juures, kui ma vaid tahan. Bussis see aga nii ei olnud. Samuti ehmatas mind veidi bussi suurus – buss oli suur, 42 kohaline ja enamasti olid kõik kohad täidetud, sest Uus-Meremaal on suvi ning see on nende kõrghooaeg. Kuid paar kolm päeva ja olin selle kõigega harjunud ning etteruttavalt võin öelda, et ühel päeval, kui käiku pandi lisabuss, mis oli väike ja mind sinna istuma pandi, olin ma üsna pettunud lausa, sest olin suure bussiga juba nii harjunud.
Olid ainult mõne inimesed, kellega ma kogu reisi sisuliselt algusest lõpuni koos läbi tegin ja seda alguses puht juhuslikult, pärast aga hakkasimegi koos reisima, ülejäänud osa ajast kohtusime inimestega juhuslikult jälle ja jälle kuna mina olin mingist bussist vahepeal maha hüpanud ja siis järgmisega järele läinud ning siis jälle teised inimesed olid kuskil maha hüpanud. Taaskohtumine oli alati äärmiselt meeldiv.
Minu bussiks oli Stray buss, mis erineb teistest bussidest sedavõrd, et keskmine vanus jääb 25-27 eluaasta sisse. Teine konkurentfirma, Kiwi Experience on aga just eelkõige peobuss, kus keskmine vanus 18-20 eluaastat. Seda oli ka näha, sest osades hostelites ööbisime koos ning nii mõnelgi hommikul tervitas enne vannituba kolmemeetrine okserivi. Koristajad teadsid rääkida, et seda kutsutakse Kiwi Experienciks ja seda juhtub seal rohkem kui korra nädalas.
Rahvustest kohtasin enesele ootamatult enim hollandlasi ning inglasi. Ka sakslasi oli loomulikult, kus neid siis ei oleks, ent esimesel kohal olid siiski hollandlased. Ja samuti oli skandinaavlasi üllatavalt palju – taani ja rootsi eelkõige, sekka paar norrakat. Ja siis mina, pisikeset Eestist. Emotsioonid olid väga head, kui küsiti minult, kust mina siis pärit olen, sest keegi ei osanud seda pakkudagi. Keegi ei jäänud pikemalt rääkima sakslase, hollandlase või inglasega, kuid kõik tahtsid minuga rääkida, sest eestlane pole siin riigis just väga sageli esinev nähtus. Ometi kõik teadsid, kus Eesti asub. Sageli oli minu nimi nagu ikka Miss Estonia. Minu suurimateks ja parimateks sõbrannadeks said sel korral Taani tüdrukud Karina ja Maiken, kuid leidsin sealt kümneid toredaid sõpru nii Sveitsist, Norrast, Usast, Saksamaalt ning loomulikult Hollandist.
Kõik sai alguse põhjasaarelt Aucklandist, kust hakkasime lõuna poole suunduma. Aucklandis olin üksnes ühe õhtupooliku, ja olen väga õnnelik selle üle, sest linnad on nagu nad ikka. Ja suuresti meenutas mulle see Austraaliat.
Esimesel päeval linnast välja sõites suunaga Hahei suunas oli minu päeva tipphetkeks “kuuma vee rand”. Jah ja seda ta oli. Nimelt oli mererand nagu rand ikka, ainult selle vahega, et kui märja liiva sisse endale augu kaevad, siis see täidab end sooja, pigem isegi tulikuuma ja keemistemperatuurideni ulatuva veega. Selleks peab olema muidugi õige koht. Selle õige koha me üles leidsime ning augu keskkohas oli vesi nii tuline, et osad inimesed olid ookeanist merekarpe korjanud ning keetsid neid seal nüüd. Meie aga piirdusime sellega, et kaevasime endale augu ning istusime üsna jaheda ilmaga nagu väli-spas. See oli tõsine ime. Aga pidi hoolikas olema, et väga sügavale ei kaevaks, sest seal muutus vesi tõsiselt keevaks ning võis ennast lausa ära kõrvetada. Vesi milles meie istusime oli vähemalt 40 kraadi soe (üks hollandi tüdruk mõõtis lausa temperatuuri :D). Õhtusöögiks sai valida Kiwi bbq ehk teisisõnu uus-meremaalaste grilli. Kes veel ei tea, siis uus-meremaalasi kutsutakse kiivideks, tulenevalt puuviljast nimega kiivi ja nende väljasuremisohus olevast rahvuslinnust, kellel samuti nimeks kiivi. Kui ma võrdlen Austraalia ja Uus-Meremaa sedasamust grilli, siis 1-0 Uus-Meremaa kasuks, maitseks rohkem 🙂 Nii steik kui ka vorstid. Magustoiduks Pavlova kook, mis kohalikust supermarketist pärines, aga see mulle ei maitsenud, olen saanud paremat.
Põhjasaarel sain ühes hostelis ka üle pika aja sauna. Mitte keegi teine ei tulnud. Rumalad, aga mul oli üksi ka hea seal leili uhada. Seda enam, et õues kallas juba teist-kolmadat päeva vihma. Olin üsna pettunud ilmas alguses. Aga need olid ainsad kolm päeva minu 23st päevast kui vihma nägin. Ülejäänud aja oli väljas soe ja ilus, vähemalt päeval… öösiti tuli siiski tekk peale vedada ning nii mõnigi kord oli hommikul tegu, et tekiseest välja saada.
Järgmiseks õhtuks seadsime sammud Uus-Meremaa põliselanike ehk maooride külla, kus meile lahkelt nende kultuuri ning kombeid õpetati. Enne veel, kui võisime nende territooriumile siseneda, viidi läbi formaalne tseremoonia, et meid võetakse vastu nende perre ning meist kõigist said nende õed-vennad-lapsed-lapselapsed. Seda kõike tehti Maoori keeles, kuid väike tõlge anti ka inglise keeles. Tseremoonia lõpus olid end üles rivistanud kümmekond maoorit ning kõiki tuli ükshaaval tervitada. Tervitustseremoonia nägi välja nii, et surusid kätt ning puudutasid ninad vastakuti üksteist ninaga kaks korda. Kui kolm korda tegid seda, siis see tähendab, et tahad vastava isikuga abielluda 🙂 Peale tervitustseremooniat oli aeg istuda õhtusöögilauda. Toit oli maitsev ning seda oli rohkelt – kana, kartulipuder, erinevad juurviljad sh herned. Need on neil miski põhitoit. Lisaks sellele söömaajale ootas meid pooleteise tunnipärast juba uus tassike teed ja küpsised. Magama seati meid kõiki neljakümmet ühte suurte tseremooniasaali. Kõik magasime nagu silgud pütis külg külje kõrval… nii mõnigi suursugune norskaja sai selgeks, kellega hotselituba jagada enam kunagi ei tahaks 😛 Lisaks õhtusöögile oli meil ka üks ligi 70 aastane maoorivanaisa kes käis ja kõndis ning uuris kõigi käest, mis rahvusest keegi on ning laulis siis nende maalt pärit tuntuks saanud hitte. Isegi Hollandi kohta ei osanud ta küll midagi mängida, rääkimata siis Eesti kohta ei osanud ta midagi mängida… Aga no Rootsi Abba tuli ikka ära. Kuid lisaks sellele oli õhtul veel ka eraldi maoori tantsu ja laulukontsert, kus algul meile lauldi ja tantsiti ning räägiti tavadest ning pärast õppisid poisid ühe tantsu ning esitasid selle tüdrukutele ning meiegi saime lavale ning tantsisime ja laulsime. Peale kontserti oli meie nn magamistoas veel aruteluõhtu, kus sai esitada kõikvõimalikke küsimusi maooride ja nende kultuuri, kommete, tavade, sümbolite ja kõige muu kohta. Minu jaoks oli see õhtu üks meeldejäävamaid kogu põhjasaarel nähtust ja tehtust. Mind üllatas, kui sõbralikud nad on… nad on täiesti tavalised inimesed, lihtsalt veidi teisi väljanägemisega kui meie, valged, sest nende nahk on tumedam, ent mitte nii tume nagu aborigeenidel. Neil ei olevat nende endi väitel midagi ühist aborigeenidega, uurisin seda neilt. Pereisaga ajasin veel niisamutigi juttu peale õhtusööki, sest temagi oli vaimustatud minu eesti päritolust. Nimelt olla tema kunagi mõned aastad tagasi Skandinaavias rekajuht olnud ning teadis väga hästi, kus ja mis Eesti on. Kõik etendused, mis läbi viidi olid lihtsad ja siirad, kogu pere oli laval, alates 7 aastastest tüdrukutest ja lõpetates suurte 150 kiloste isade ja vanaisadega. Kõik olid omades kodustes riietes ning mitte millegagi ei olnud üle pingutatud. Jättis vägagi mulje, et olime nagu oma koju jõudnud. See väljendus ka selles, et pidime aitama ka oma sööginõud puhtaks pesta 🙂 Noh nagu kodus ikka, tuleb ise enda järel koristada. Lisaks maooridele oli seal peres ka kaks sakslasest nn lisapoega, kes nädalajagu tagasi olid Straybussist maha hüpanud, kuna ajasid pererahvaga juttu ja need pakkusid, et poisid võivad sinna tasuta kauemaks elama jääda, kui tahavad. Mitte mingeid kohustusi noormeestel pole, aga omast vabast tahtest aitavad ikkagi süüa teha ning koristada pererahval. Kui nende noormeestega õhtul juttu ajasin, ei suutnud ma seda uskuda. Aga tõsi see oli. Hommikul oli isegi kurb lahkuda, sest Ruthist oli tõesti saanud nagu meie kõigi maooriema ning isakandidaate oli ka seal küllaga 😀
Kuid lisaks maoorikultuuri tundma õppimisele külastasime seal läheduses ka maa-all olevaid Waitomo koopaid koos sinna juurde kuuluva maa-aluse koopajõega ning tuhandete jaaniussikestega. Selga anti kummiülikond, jalga kummikud, pähe koover koos kaevurilambikesega ning peagi olimegi maa-all 9kraadises vees sulistamas ja koopakitsikutes roomamas. PS! klaustrofoobikutel ei soovita sinna kindlasti minna, sest nii mitmeski kohas oli vaja liikuda käpuli, üksnes küünarnukkidel ennast edasi venitades ja tirides. Ühes kohas mõtlesin küll, et siia ma jäängi… üsna pime oli ka kusjuures. Selleks et keha hoiaks sooja pidime ühes kohas kõik korraga oma ülikonna veidi avama ning korraga vette kükitama, et vett ülikonda sisse lasta. Usun, et isegi 50km kaugusele oli tüdrukute kisa kuulda, sest see oli ikka äraütlemata külm, kui su 36kraadine keha kohtub ühtäkki 9kraadise veega. Tegemata ei jäänud ka selg ees vettehüpped ning kummirõngal ujumine.
Lisaks maa-alustele jõgedele käisin avastamas ka maapealseid jõgesid. Nimelt järgmine hommik viis mind raftima jõele, kus sõitsime alla joast, mil kõrgust 4,5m . See oli minu jaoks elu esimene raftimiskogemus. Kartsin alguses ikka päris kohutavalt. Aga varsti oligi mul ujumisülikond jälle seljas, kiiver peas ning olingi paadis. Sedakorda paadi tagumises osas, mille üle oli mul väga hea meel. Hea meel ei olnud mul aga selle üle, et meil ainult tüdrukud paadis olid. Aga polnud hullu, see tegelikult ei tähendanud midagi, sest instruktor oli mees ja vana veteran ise. Nii, et LÄKSIME! Me olime ühtlasi igal pool esimene paat, kes kuskilt alla vulises. Esimesed kosed kust alla läksime olid meetri, paari kõrgused, järgmine aga see neljane. Tõsiselt hirmus oli, aga meil läks kõik hästi… saime kose alt ilusti minema ja paat ümber ei läinud…. vett oli paadis omajagu. Teised paadid olid veidi õnnetumad, üks neist läks kohe ümber ka seal neljameetrises. Jimbo, meie paadi instruktor, kes meiega paadis oli, rääkis, et jõevesi on veidi liiga madal hetkel, et kui sentimeetri või kaks valesti sellest joast alla lähed, siis oled ümber ka. Kaotasime ühes kohas ühe tüdruku paadist ära, aga kõik läks siiski õnneks ja keegi ära ei uppunud 🙂 Mulle meeldis igatahes.
Rotoruas hüppasin bussist maha ning veetsin kaks lisaõhtut seal. Ühel neist päevadest käisin maapinnal keevat muda ning geisreid vaatamas. Väävel andis kõigele sellele meeletult ilusa värvi ja meeeeeletult halva lõhna. Nagu 30000 muna mädaneks kuskil soojas kohas, Selline lehk, see on kusjuures Rotorua linnas ka koguaeg liikvel, aga kohalik rahvas räägib, et sellega harjub, et koguaeg haiseb. Värvidest domineerisid neoonkollane ja -roheline.
Kuna olin aga bussist maha hüpanud, tähendas see seda, et sain endale uue bussi koos uute inimeste ja uue bussijuhiga. Esimene bussijuht oli härra Müsli. Teine bussijuht aga härra Liivakärbes ehk “Sandfly”. Noor 25 aastane kutt, pikade rastapatsidega. Tõotas tulla põnev reis ja seda ta ka oli, sest selles bussis olid omad bussireeglid, mis lõpuks muutusid ehk veidi tüütavaks, ent sellised nad olid:
Kui oled bussi sisendes viimane või hilined, tuleb 2 minutiga ära süüa üks väga kuiv wheatbix. Tegemist on siis kokkupressitud hommikuhelvestega, veidi suuremaks kui müslibatoon ning seda tuli süüa ilma midagi joomata. Omaette katsumus. Iiri tüdruk, kellega koos bussi astusime sai seda juba samal päeval proovida, kuid tema ei saanud selle söömisega kahe minuti jooksul hakkama. Läkastas päris kõvasti. Kuna ta sellega hakkama ei saanud, pidi ta tegema dinosauruse kõndi ning häälitsusi kõigi meie bussi ja muude turistide ees. Kuid ületamatu see ülesanne tegelikult ei olnud, päris paljud said sellega ka hakkama, aga kuiv see asi oli.
Teine variant hilinemise puhul oli laulda oma riigi hümni kõva häälega bussi ees. Seda sain ka mina korra teha. Terve bussi ees, õnneks ilm mikrofonita. Tulemust ei kommenteeri 😀
Poistele anti hilinemise eest kanda ka ühte valget Marilyn Monroe kleiti. Ühe korra üks kanada noormees sellega ringi lippas, kuni õhtuni, mil me hostelisse jõudsime
Samuti oli meil bussilaul, mille ühes koos välja valisime. Kui kuskil klubis, bussis, poes või kusiganes seda laulu kuulsime, pidime minema selle koha kõige keskmisesse ja käidavamasse punkti ning hakkama selle loo saatel tantsima. Kes viimaseks jäi, see pidi terve loo lõpuni üksi tantsima. Klubis pidi minema tantsupõrandale, bussis bussi keskele, poes kassade juurde jne. Ühe korra seda ka teha saime, nimelt küsisin ise seda lugu ühes klubis, ning nalja oli kui palju.
Edasi viis meid teekond Uus-Meremaa outback’i, kuhu viiv tee oli nii käänuline, et bussijuht pidi enne kurve andma vastutulevatele autodele signaali, et need kuuleks, et me oleme tulemas. Õnneks kedagi vastu ei tulnud sel korral. Loodus oli meeletult ilus, kõik need rohelised sametpehmena tunduvad mäed, hunnikutes lambaid nende peal. Käisin sel õhtupoolikul kolmetunnisel safarituuril.
Mis mul põhjasaarel tegemata jäi oli jalutuskäik vulkaaniotsa ehk Tongariro crossing, mis on maailmakuulus ühepäevane jalutuskäik. Hommikul ärgates oli ilm väga jäine ning pilvine ning poolel teel sinna sadas ka vihma, kuid mägede ilm on teada, see muutub helikiirusel. Olin eelmisel päeval väga suures ootusärevuses selle matka pärast, kuid hommikune ilm ehmatas mind niivõrd, et loobusin sinna siiski minemast. Veel värskelt oli meeles matk läbi vihma Tasmaanias, kus me külmusime poolenisti seal üleval. Tunni pärast, kui grupp matkale oli läinud oli ilm pilvitu ning selge ning see kahetsus, et ma siiski ei otsustanud minna oli suur. Järele minna ka ei saanud, sest tegu 8 tunnise matkaga ning üks kord päevas viiakse sinna rajale. Mis seals ikka, tegin paar väiksemat paaritunnist matka ja vedelesin niisama mullivannis. Ja vulkaani nägin ma ju ikkagi, isegi seda vulkaani, mis hetkel aktiivne.. suitsu tuli veel igatahes. Tagasitulijad rääkisid kui raske kohati oli ja kuidas nad 3 tundi ühte kilomeetrit ronisid. Polnud just kergete killast rada ilmselgelt. Aga ilus oli sellegipoolest olnud. AInult Karina ja Maiken kurtsid, et bussijuht oleks võinud rohkem hoiatada, et rada nõnna raske on.
Ja viimaks olingi jõudnud pealinna, Wellingtoni, põhjasaare kõige lõunapolsemasse punkti, kust paadiga lõunasse tuli sõita. Wellingtonis oli mul aega ainult üks pärastlõuna ning õhtu. Seega otsustasin abi küsida Facebooki kommuunist, Eestlased Uus-Meremaal, mida ma kindlasti tegema peaksin oma limiteeritud ajaga Wellingtonis. Ei läinud kaua, kui sain kirja Helenilt, kes mulle suuna kätte andis ning endki minuga ringi tuuritama pakkus. Käisin Te Papa muuseumis, ning seejärel tiirutasime mööda linna ringi ning vaatasime veeäärt. Helen on üks äraütlemata tore tüdruk, taaskord veendusin, et kõik head eestlased ei ole veel välja surnud 🙂 Õhtul käisime isegi hosteli all olevas baaris, kus lisaks Helenile sain kokku veel oma esimesest bussist tuttavaks saanud sveitslase Marcoga ning sakslase Markusega. Pidu kestis poole hommikuni, kuid juba varsti oli vaja tõusta ning praamipeale tõtata.
Sedakorda oli bussijuht sama, aga inimesed bussis olid taaskord uued. Aga minu Taani, ehk Maiken ja Karina olid ikkagi olemas ning see oli põhiline 🙂 Lisandusid veel norrakas Alex, keda kiirelt Viikingiks kutsuma asusin, aussid Stef ja Ellis, hollandlane Nina ning juba põhjasaarelt meiega reisinud sakslane Martin ja kanada tüdruk Kelty. Seltskond muutus üha lõbusamaks ja lõbusamaks, maastik ja loodus aga ilusamaks ja ilusamaks ning lausa patt oli teinekord magada bussis, sest oleks tahtnud kõiki neid mägiteid muudkui pildistada, mis sest, et bussiaknast. Mitmel pool tee ääres nägin farmides ka eesleid. Ühtäkki tärkas minus mingi eeslarmastus, ma ei tea kust. Need nägid täpselt sellised välja nagu Shreki eesel 😀 Praamisõidu ajal märkasime ühtäkki aga meie ees kümneid hüppavaid delfiine, muudkui hüppasid ja hüppasid vahet pidamata nagu oleks kuskil delfinaariumis olnud ja seda päris tasuta. Ka hülged ei jäänud nägemata.
Õhtuks jõudsime Marahau külla, mis asus Abel Tasman rahvuspargi jalamil. Järgmine päev oli vaba tegevusteks. Otsustasime Kelty ja Martiniga jalutama minna üks ots 12,4km. See tähendab tagasi sama palju. Kokku tegi see 25 km. Ma vist polegi kunagi elus nii palju matkanud. Aga õnneks oli rada lihtne. See oli väärt seda, vaated sinakasrohekale ookeanile koos kuldse rannajoonega. Veidi sarnanes Austraalia idakaldale Cairnsi ümbruses, aga ilus vaadata ikka. See oli ka ainukene koht, kus ma Uus-Meremaal ookeanis ujumas käisin. Ilm oli palav, aga vesi oli ikka äraütlemata külm.
Peale Abel Tasmani külastasime Uus-Meremaa kullakaevanduslinnakest Blackballi, mis oli ilmselt selle reisi kõige igavam punkt. Tegime selle koha aga ise enda jaoks huvitavaks, pidutsedes kohalikus baaris, kostümeerides end igasugu imelike riietega. Koht kus ööbisime oli nõnna imelik nagu Mukinbudini hotell/motell, kus me kunagi ennevanasti töötasime. Isegi kööki polnud sel nn hosteliasjandusel.
Sõitsime aga üha enam allapoole mööda lõunasaare läänekallast ning olime jõudnud minujaoks taas ühte reisi kõige ägedamasse kohta Franz Josefi liustikule. Franz Josef on oma olemuselt väike alpilinnake. Küll mitte suvel, kui mina seal olin, aga talvel on see suusaparadiis. Muidugi panin mina aga naelikud jalga ning kindad-joped selga ning läksin ka kolmetunnisele liustikuavastamisretkele. See oli üle kahe aasta tagasi, kui ma lund viimati nägin. Liustikele sõidutati meid helikopteriga. See oli ühtlasi minu esimene helikopterisõit. Naljakas oli, aga ega midagi väga mõelda ei jõudnudki, sest viis minutit see ainult kestiski. Jääl olles oli meil kaasas rühmajuht, noormees nimega Will, kes usinalt kirkaga meile teed ette raius, et nii libe poleks. Turnisime aina üles ja ülespoole. Mingihetk aga küsiti, kas tahame ka läbi kitsa jääkoopa roomata. MUIDUGI kõlasime kõik ühest suust. Mina sain olla esimene kes koopasse puges. Tuli taaskord küünarnukkidel ja köiega end edasi lohistada. See oli minu jaoks palju lihtsam, sest jää on valge ja koobas tundus avar ning libe oli ka. Ainukeseks raskuseks oli see, et vahepeal tuli jalad kõhualt välja saada ja üsna kitsas oli ning naelikud olid nagu naelutatud jäässe. Ka nii mõnigi teine proovis alguses koopasse tulla, kuid läksid tagurpidi tagasi. Lõppkokkuvõttes olin mina ainuke, kes selle koopa läbi tegi. Juhuu. Koopaid oli veel, ent mitte nii kitsad enam. Aga liustikel matkamine meeldis mulle väga. Läheksin iga kell uuesti. Peale liustikel veidi külmema õhu hingamist saime veel külastada ka kuumaveebasseine, vastavalt 36, 38 ning 40 kraadi. Lõõgastus missugune.
Ja viimaks olimegi Uus-Meremaa ilmselt kõige suuremas turismi ja seljakotiränduri peomekas, Queenstownis. Queenstown asub lõuna saare üsna lõuna osas, saab veel rohkem lõunasse sõita, aga sealne asustus pole enam nii tihe. Queenstown pakub kõike mida hing ja rahakott teha ihkab/võimaldab, eelkõige aga meeletuid pidutsemisvõimalusi aga samas on see ka ekstreemspordimeka. Nimelt on Queenstown Benjihüppe sünnilinn. Veel tänaseni töötab sealne sild, kust benji alguse sai, hüppe originaalkõrgus 43 meetrit. Mõned ka meie bussist tegid seda, kaasa arvatud meie hulljulge bussijuht, Sandfly, kes on hüpanud kümneid kordi benjit aga mitte kordagi pole teinud langevarjuhüpet, sest see olla liiga hirmus 😀 Queenstown oli ka minu jaoks väga seiklusterohke. Tegin seal oma teise langevarjuhüppe, kõrguselt 16 500 jalga, ehk kilomeetrit 5 kõrguselt. Olin nii uskumatult rahulik, kui seal lennukiuksel olin, et ise ka ei uskunud. Mitte mingit ärevust ei olnud. Kõrvadele ja jalgadele tegi seekordne hüpe ainult kõvasti rohkem haiget, ent vaated olid imelised, kõik need lumised ja mägised tipud ja fjordid, mis paistsid. Silmipimestav. Ma jätkuvalt ei vahetaks seda kogemust mitte millegi muu vastu. Kohtasin ka ühte norrakat koos minuga hüppamas ja ka tema ütles, et langevarjuhüpe tekitab lausa sõltuvust. See oli tema elu kolmas hüpe aga Uus-Meremaal tegi ta lausa kaks hüpet. Mina aga tegin oma kaks elu esimest Swingi Queenstownis. See on maailma kõrgeim Swing. Samuti oleks võimalus olnud teha benjit 134m kõrguselt, aga see tundub minu jaoks ikkagi totaalne ulme – kuidas ma hüppan vabatahtlikult pea ees nii kõrgelt platvormilt alla. Swing on selles osas lihtsam, et sa istud ning vajutatakse nuppu. ISe saad muidugi valida, kuidas sa istuda tahad – kas selg ees, pea ees või jumal teab mis elundid ees. Ma ei plaaninud tegelikult seda üldse tegema minnagi , aga adrenaliin voolab Uus-Meremaal kõigil veres, kuidas ma siis seda ei tee. Ilmselt ainuvõimalus sellist asja teha. Ja ma tegin seda kohe kaks korda, sest see meeldis mulle väga. No algus on väga hirmuäratav. Küsisin igasugu rumalaid küsimusi instruktoritelt ja nad mõistsid ka, et ma olen ikka väga hirmunud. Aga ma olin lausa nii hirmunud, et ma isegi ei karjunud oma esimese hüppe ajal. Algul oli raske, sest sa näed seal platvormiäärel, kui sügavale sa kukud. Vabalangemist oli 70 meetrit ning siis edasi langed seal 300m kõrgusel, kuristiku äärel. Esimene kord läksin nägu ees. Teisel korral instruktorid ütlesid, et kuule sa ei saa samamoodi teistkordselt minna. Nojah, tõsi kah, eks ma siis pidin selg ees sel korral minema. Kuna mulle meeldis esimene kord nii väga, siis otsustasin ka teise korra teha, aga nii kui ma tagasi platvormile jõudsin mõtlesin, et jumal, miks ma jälle seisan siin ja tahan hüpata, niii hirmus on vaadata. Aga pole seal hirmsat midagi, puhas nauding ja adrenaliin.
Lisaks käisime taani tüdrukutega veel kanjonite vahel Jetipaadiga sõitmas ja Milford Soundi ehk fjorde vaatamas. Viimase kohta ütleks, VÕRRATU! Aga seda on raske kirjeldada, vahest isegi pildile saada. Seda peab ise oma silmaga nägema. Queenstowni õhtuid sisustasime nii mõnelgi õhtul väljas käimisega. Ühel neist osalesime pubirallil, kus saime käia ka jääbaaris. Seal baaris on kõik jääst, isegi joogiklaasid, letid, toolid , lauad. Ühesõnaga kõik. Selga antakse pikk, eskimokapuutsiga jope, kätte kindad. Reeglina peaks jalga saama ka UGG saapad, aga kuna meie grupp seda ei teadnud, siis tatsasime seal -9 kraadises baaris PALJASTE varvaste ja plätudega. Minge nüüd plätudega õue ja vaadake, kaua te suudate seal sellises külmas vastu pidada. Mina väga kaua ei suutnud. Üleüldse olen natuke hirmul, kuidas ma nende kodumaa miinuskraadidega jälle suudan toime tulla. Kui siin juba 15 kraadi sooja õues, siis on ikka vammuskid seljas, ega nalja pole.
Proovimata ei jäänud ka maailmakuulsad Fergburgerid. See on burgerirestoran, kus burger on niiiiiii suur, et tõsimeeli sa elusees ei vaja mingeid kartuleid sinna kõrvale ja see burger on niiiii maitsev. Ilmselt sellepärast, et kotlet on justnagu suitsumaitsega ning see on päris päris kotlett, mitte sügavkülma ja kondijamps. Ja see restoran on koguaeg inimestest pungil… mine kuna tahad, koguaeg on see paksult inimesi täis.
Peale Queenstowni oli mul jäänud ainult 4 päeva veel Uus-Meremaad. Esimene neist viis mu Uus-Meremaa kõige kõrgema mäe jalamile. Matkasime kokku 4 tundi päris korraliku raskusega rada, aga silmad samal ajal koguaeg uudistamas ümbruskonda. Nii väga oleks tahtnud katsuda kõike ümbritsevat, sest see kõik näis nagu postkaart seal taga. See ei tundunud sekunditki reaalsusena.
Ja peagi olingi jõudnud Christchurchi, kus minujaoks see bussituur lõppes. Maiken ja Karina jäid veel bussi ja sõitsid edasi. Taaskord olin jäänud üksi. Bussijuht Beanz saatis mind veel teele nagu ikka suure hüüdega, kõike head Miss Estonia. Beanz oli ka ühtlasi olnud ka prantslase, Adrieni bussijuht, kelle soovitusel ma seda tuuri tegin.
Christchurch. Sellest linnast võiksin kirjutada palju, sest see linn jättis väga sügava jälje minu hinge. Christchurch oli see linn, kus 22. Veebruaril 2011 aastal toimus 6,3 magnituudine maavärin. Maavärina tagajärjel hukkus 181 inimest ning kesklinn on täiesti olematu, maatasa ning väga suur ala sellest on jätkuvalt suletud, sest maju lammutatakse. Kui esmapilgul lähemalt vaadates tunduvad nii mõnedki uued majad nii kindlana, siis kaugelt võib näha, kuidas kogu ehitis on viltu ja äärmiselt varisemisohtlik. Aga teiselt poolt asendus see depressiivne vaatepilt linnale jälle suure soojusega, mis selles linnas minu südamesse tungis. Inimesed olid väga sõbralikud ning abivalmid. Alates vanahärrast, kes bussis pikalt laialt rääkis oma Eesti visiidist ning maavärinast kuni lõpetades taksojuhiga, kes ei pidanud paljuks mind viimasel hommikul üles ajada, kui ma olin sisse maganud. Aga linn on saanud ühise hingamise ka tänu sellele, et mingit kesklinna ostlemis ja kultuurikeskust on linnal vaja ja nii on üsna kesklinna äärde rajatud metallist soojakutesse väga originaalse värviahenduse ja paigutusega geniaalseim ostulinnak, mida ma kunagi näinud olen. Õigupoolest kahvatuvad kõik Taskud, Solarised ning Virud selle kõrval. Kui see minu teha oleks, siis mina selle sinna sellisena jätakski. Lisaks oli kujundatud ka mitmeid välikohvikuid väga alternatiivsel viisil, ent see polnud mingi räpane urgas, kuhu isegi lähedale minna ei tahaks. Vastupidi, tegu oli väga originaalse lahendusega. Nimelt oli puidust joogialused lautod seinteks, lauad-toolid olid meisterdatud plastikust kastidest. Taaskord sõnadesse panna raske, väline ilme aga väga väga geniaalne. Äraütlemata leidlikke ideid leidus selles linnas, kuigi mul oli vaid üks päev, et seda kõik märgata.
Sellest sissemagamisest nii palju, et kuna mu lennuk pidi minema 6.30 järgmisel hommikul ja kõik Shuttle bussid olid täis, mis sinna mind oleks viinud õigeks ajaks, pidin organiseerima endale takso. Kasutasin elus esimest korda internetibroneerimissüsteemi ning tellisin takso kella 4ks. Kell kolm öösel oli äratus. Ma vist isegi kuulsin seda äratust, aga järgmine hetk oli telefonikõne taksofirmast kell 4.10 hommikul, et kus te olete, me ootame teid. Oli selge pilt, et olin sisse maganud. Ainult 8 minutit läks, kui istusin juba taksos ja tänasin südamest seda Sri Lanka noormeest, kes mind lennujaama sõidutas.
Nii mõnigi teist kindlasti mõtles nüüd seda postitust lugedes, et aga kuhu jäi The Lord of the Rings ja Hobbit jms. Jah, need kõik olid. Sellest kõik räägiti, et näe need 5 sekundit filmiti siin ja need 10 siin ja sai isegi mingeid tuure kuskile võtta, aga kuna ma pole selle filmi fänn siis ei tea ma midagi väga sellest ja väga raske oli kõiki neid looduskauneid kohti niigi meelde jätta. Niiet nägin midagi, aga ei huvitanud väga
Kokkuvõttes reisist nii palju, et väga meeldis see riik. Kordades ilusam kui Austraalia. Kel võimalust, minge, ma ei kahetsenud ühtegi hetke, et seda tegin ega ühtegi dollarit mis seal kulutasin. Taskud toppige aga heaga kõvasti raha täis, sest kulutamisvõimalusi on seal palju.
-
-
Auckland Skytower
-
-
Blackballi kostüümipidu
-
-
Blueduck Station
-
-
Blueduck Station
-
-
Üks bussitäis
-
-
Marilyn Monroe
-
-
Kohvik Christchurchi moodi
-
-
Christuchurchi lammutusmeeskond
-
-
Christchurch
-
-
Christchurchi loomelinnak
-
-
Franz Josef Glacier
-
-
Karina, Maiken, Marget Franz Josefi liustikule minemas
-
-
Naelikud
-
-
Koobas
-
-
Keesu koopas
-
-
Jäälõhkuja
-
-
Franz Josefi liustikul turnimas
-
-
Istepink
-
-
Franz Josefi liustik
-
-
Helikopteris
-
-
Kiivid
-
-
Maoorikülas
-
-
Meie poisid maooritantsu õppimas
-
-
Maooripere tantsuhoos
-
-
Minu maooriisa
-
-
Oujee, maailma kõrgeima Swingi platform
-
-
Kuristik kuhu kukkusin
-
-
Polaarpirni jook
-
-
Paljajalu -9sakraadises baaris
-
-
Jääkuninganna
-
-
Jääbaar
-
-
Külm oonnnn
-
-
Vaade bussiaknast, see igapäevane
-
-
Kuskil laiades laantes
-
-
No aidake mind nüüd üles ometi 🙂
-
-
Näe, Mt Cook juba paistab
-
-
Silmapiir
-
-
Mt Cook
-
-
Ja veel natuke lumiseid tippe
-
-
Ja veel ja veel ja veel
-
-
Maaalusesse koopasse minek
-
-
Keev muda
-
-
Mulks
-
-
Kuradi vannituba
-
-
Keeb ja haiseb
-
-
Natuke rohelist
-
-
ja natuke kollast
![IMG_5981[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59811.jpg)
![IMG_5974[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_597411.jpg)
![IMG_5978[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59781.jpg)
![IMG_5972[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59721.jpg)
![IMG_5982[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59821.jpg)
![IMG_5988[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59881.jpg)
![IMG_5990[1]](https://aussikeesu.files.wordpress.com/2013/07/img_59901.jpg)
Võtsin puhkuse, terveks aastaks...või siis ka kaheks :) 